murtud südame kujuline sort

suurem kui elu

see on georg, veriora oma jimi hendrix, aga natuke parem, sest georg elab veel. georg on veriora rock stroganoffi pühitsemata patroon. georg on film. ma ei tea millise männi sees mina sellel hetkel olin, aga väidetavalt ilmus ta rokifestivalile meesterattal, piduriided seljas (neid on tal üheks õhtuks varutud mitu komplekti) ning pakiraamile kinnitatud väike rakett, millest purskus sädemete juga.
nutsin ja kraapisin küüntega maad, et mul ei olnud kaasas fotoaparaati. õnneks talisel oli.

(c) talis taim - tuutpiip.tumblr.com

24. augustil verioral

lüübnitsa sibulalaat

kas sibulaid, sibulaid või äkki sibulaid?
 25. augustil 2012

tõlkes allesjääv

eile tulid moostes resideeruvad kunstnikud elffriede ja uwe külla. käisime lüübnitsa sibulalaadal ja sõitsime ratastega beresje küla vaatama. täna soovisid nad vanaema tööga aidata. uwe lõhkus jändrikke õunapuupakke. vanaema seisis kõrval ja juhendas. alguses aitasin nad teineteisemõistmisel tõlkimisega otsa peale, aga õige varsti selgus, et võru ja saksa saavad teineteisest suurepäraselt ka ilma tõlgita aru.

kaks taevast

ja et siis kumbki neist meile kaela ei kukuks

mulk

parandan oma kampsunit. vanaemal on endavärvitud lõngajuppe kõigis võimalikes värvides.
"a mis om mulk?" küsib vanaema kavalalt. "mulk om auk asast läbi."

fuksiaroosa floks

valvan kartulit nagu boss

https://www.youtube.com/watch?v=NisCkxU544c&feature=relmfu

igapäev

mida saab üks väeti inime muru vastu

mustsõstar - moosidest kangeim

nagu moos, nõnda vanaema.

jou piff

minu õde, silmini naturaalseid e-aineid pungil.

tere tulemast tagasi

see ongi setu.
4. augustil värskas.

bussis loksudes

täiskohaga lapselapse suvepuhkus on minna vanaema juurest ära festivalile, merele purjetama, jalgrattamatkale.

imede pööning

vanaema maja pööning meenutab mulle brautigani unustatud asjade töökoda. seal leidub kõike - hiiresitta ja hetke kõige kuumemat retrot. vahel harva ma lähen vaatan seal ringi, kas leian miskit huvitavat. tavaliselt jään tühjade kätega. aga vahel saadab vanaema midagi konkreetset otsima ning siis tuleb aktsiooni käigus välja mõni teine asi, mille sarnast ma juba ammu endale soovinud olen. kõiki neid asju ühendab see, et ühel või teisel moel on nad unustatud. mõni asi kogu oma olemasolus, mõne asja kohta teame ainult, et midagi sellesarnast kunagi oli ning võib-olla paikneb ta kuskil põhjaseinas, võib-olla on ta kilekotiga üles riputatud. alati mõtlen pärast mõnd väärt leidu, et see on nüüd küll viimane väärtuslik ese, mida sellest läbituhnitud kolihunnikust leida võis, aga see pööning suudab mind alati jälle millegagi üllatada. ta olekski justkui miljonite kilomeetrite taha ulatuv, miljonite mõtete, trendide, emotsioonide laiune, piirita-ääreta unustatud asjade töökoda. keegi sepistab seal salaja asju, mida kasutati 30 aastat tagasi.

vajalik tünn

silmaarstil

vanaimä hobõsõ

vanaema räägib, et tal on kaks hobust - must ja valge.

valve

mu külalise nägu oli suudlust väärt kui ta kohale jõudes avastas, et ma ei tee hernehirmutisi selle pärast, et me oleme mingi seltskonnaga palju veini joonud ja soovime dekadentlikult aega veeta, vaid ma niisama omaette viin teoks lapsepõlveunistust disainida otsast lõpuni ilma vanemate ja vanavanemate suunavate juhiste ja pilkudeta üks hernehirmutis. panin rõhku pigem spontaansusele ja vältisin läbimõtlemist ja pikaajalist kavandamist. puhas rõõm ja ajaviide, lisaks praktiline väärtus köögiviljade säilimise näol.

maasikates hirmutab nüüd valve ja lillkapsastes hugo. hugo koguni nii hästi, et kui ma meisterdusprahti koristasin, ehmusin silmanurgast põllul inimkuju nähes.

eva luna

pidasin ennist seepi mingi väikese protsendi naispere vaimse vajakajäämise väljenduseks. siin olen nii seebi kui mitmete teiste asjade peale veidi teisiti vaatama hakanud. seebiooper on tegelikult väga vajalik nähtus. see on asendamatu trööst ja seltskond vanadele inimestele, kes on jäänud maakohtadesse üksi elama. isegi mu käre vanaonu, kes kõige pealt ütles, et tema selliseid filme ei vaata, lisas lõppu, et üks sari tal ikkagi on. tema elab praegu üksi haanjamaal. kui sellisetel inimestel ongi kuskil järeltulijaid, siis need käivad harva - soomest on pikk ja tüütu tee tulla. lisaks räägivad noored arusaamatutest asjadest, ega pühenda vanainimest käimasolevatesse projektidesse - milleks rääkidagi vanavanematele appside uuendustest, kui nad ei tea isegi mis iphone on? seriaal tuleb vanainimese juurde aga iga päev ja nõnda saavad selle peakangelased omaseks ja lähedaseks ning neist moodustub justkui sõpruskond või pere, kes kaasab vaatajat kõigisse suurtesse saladustesse ja intriigidesse, mis põhinevad universaalsetel teemadel nagu armastus, töö, raha. see on palju arusaadavam kui pojapoja "oota, ma vaatan praegu facebookis üht lahedat saiti."

saunalaupäev meie palkade juures

saunalaupäeval panin jaani ja ragneri õhtupäikesesse õunapuu alla kalamarja sööma ja läksin ise külma vett kandma. minu suureks hämmastuseks olid nad järgmisel minutil aga kadunud. kurja aimates läksin kööki ja avastasingi vanaema läbi köögiakna juhiseid andmas.
"mehe´ majan!" ei suutnud ta oma rõõmu varjata, "ma panni na´ tüühü katskist kraani parandama!"

veenuse transiit

täna hommikul kell umbes 5:

õhtul oli vanaema ettenägelikult vanaisa keevitusmaski minu jaoks esikulauale asetanud. ise ei viitsinud ta end voodist välja ajada. mind aitas see, et ma polnud end veel voodisse ajanud.

iseloom

vanaema stereotüüpne kujund on alati ühetaoliselt soe ja tore pannkoogimasin. minult küsiti, kas minu vanaemal on ka oma iseloom. vanaema kuulis küsimist ja ruttas seletama, et niimoodi ei saa küsida.
"no kuis sa ütlet mis iseloom on? ütspäiv om üttemuudu, tõnõpäiv teistmuudu."
oo, see magus tunne! ja võidukas naeratus vajus üle mu näo, kõrvade, kulmude: "vanaema, see ongi iseloom."
ainult et "ükspäev" ja "teinepäev" on juba liiga pikad ajaühikud, nagu nähe juuresolevalt viielt viie minuti sees järjestikku tehtud pildilt. ja ta vaatab ennem muru kasvamist kui hakkab pliidi taga süüa tegema.

kasvuhoone live

tegelased kuu aega hiljem

tasuta!

täna kell 17 konsumi ees. võtsin kimbukese.

rannas

euroviisupäev

isegi vana rahvas teab, et euroviisupäeval ei minda vara magama.
"portugal om praegu. kõik kiä praegudseni ommava esinenu, ommava väega illosa poisi olnu," võtab vanaema oma hetkemuljeid kokku.
mina olen veel kuulnud, et kui euroviisupäeval telekat vaadata, paneb see ninakarvad kasvama.

õnn

kes üles leiab, võib oma arvuti ära süüa ja siis on õnn.

vennad puulõhkujad

ühel päeval oli vanaema kutsunud kaks omavahel väga sarnast venda puid lõhkuma. nad olid sama sarnased kui nende rattadki. vanemale vennale oli see üle hulga aja esimene tööots, sest oli hiljuti käevigastusega haiglas. ta rullib käise üles ja näitab mulle oma armilist õlga. 

"mitte kellegagi haiglas rääkida polnud," ütleb ta. 

"palatis oli kuus meest ja kõik istusid oma ekraanide taga."

siiamaani harjun selle mõttega.