marjuke
ükskord ühel pimedal sügisööl hakkas marjukesel igav üksi tundras elada. hea küll, mõtles ta, lähen õige ämblikele külla.
jõudis kohale, koputas. ämblikud pärima:
"kes seal on?"
"ei tea!" vastas marjuke.
ämblikud süütasid õlilambi, et näha, kes nende ukse taga on.
nägi marjuke ämblikke, kohkus nii, et veeres eemale, kukkus kivile ja läks lõhki. karplauhti!
niimoodi rääkisid tšuktsid minust ja sinust.
See lugu on nii vana, et keegi ei mäleta täpselt kuidas kõik lõppes. Kas pani marjuke pimedal sügisööl ämblike elamise heast peast põlema ja pistis jooksu või kukkus ehmunult kivile ja lähk lõhki. Keegi ei mäleta. Ei mäleta tšuktsid ega ämblikud ega marjuke, ei mäleta sina või mina.
ReplyDeleteõnneks on heade lugude puhul faktid väheolulised. võis ka olla, et marjuka hammustas selle peale ämblikeid ning ämblikud sidusid ta niidiga taimevarre külge kinni. või jooksis marjuke röökides minema ja tuli järgmisel päeval mõttele, et võiks ämblikele külla minna.
ReplyDelete