plats, kleyn & mcginley

ekspromtbänd mooste kultuuriüritusele

kõrvalmajas käib võistluskontsert, mina istun moksis ja ei närvitse.

miks me täna "reporterit" ei vaata

tema pärast:

nii on. vanaema räägib, et see on külvimardikas ja kui ta liikuma hakkab, on õige aeg külvata. liikumine ise on naljakalt konstantne ja sihitu. igal juhul pole vanaemal nüüd täna aega "reporterit " vaadata. minul joppas - tegin omad külvid just hommikul ära. ja "reporterit" ei vaata ma selle pärast, et ei taha selle mittevaatamise traditsiooni rikkuda.
kas neid ei kutsutud ka õnneämblikeks? mulle meenutavad nad aga siiani jalgadega mikromaasikaid.

kasvuhoone

mõtlesin ükspäev, et till, salat ja basiilik ning võtsin labida. "jääsalat. tavaline salat," tuli veel pähe.
kasvuhoones on nii hea olla. ma pole tegelikult sealjuures eriline taimekasvataja. minu arust tuleb taimedel kasvamine juba niigi hästi välja. aga lihtsalt niisama võib ka kasvuhoones istuda ja juba hakkab hea. siin nagu midagi toimub. viljakus rammib ninasõõrmetest sisse. idanemine lööb pähe.
see kasvuhoone on asunud siin pikki aastaid ning võib arvata, millise aura on loonud ühes paigas pidev taimede kasvatamine ja nende eest hoolitsemine. eriti kui sa oled selles olnud sama kirglik kui mu vanaema. leidsin, et see on ideaalne töökeskkond. kevad on käes ja kes viitsib toas istuda? kasvuhoone on suurepärane koht tubaste tööde ruumist väljas tegemiseks. seal on alati soe, tuuletu ja vihmatu. kasvuhoone on vahetsoon. kilemajas ei saa öelda, et ollakse toas, isegi mitte muldpõrandaga toas, sest vihmauss tuleb põrandast välja ning valgus paistab kahtlaselt ühtlaselt igast suunast. ning kuigi nurgas turritab naat, ei olda ka päris õues. seinad ja lagi võimaldavad aimata väliskeskkonna värve ja piirjooni, kuid segav detailsus puudub ning säilib eraldatuse tunne. seina taga pole mitte sinu aed, vaid maailm. kuna kilemaja helitõke on aga ülimadal, väidavad kõrvad, et oled õues. sama meelt on nina. mul on teooria, et vastuolulisuse ja absurdi kogemine tekitab meeles vaikuse. absurd on olukord kus kaks või enam teineteist tühistavat reaalsust liiguvad võrdse jõuga üksteisele täpselt vastupidises suunas. kuna meeled saadavad ajule samavõrra usutavat, kuid täiesti vastukäivat infot, pole ajul ühtki põhjust üht reaalsust teisest reaalsemaks pidada ning ta otsustab mitte ühelegi neist reageerida ning tekib omalaadne vaikus. see on väga meeldiv vaikus. see on loovuse hetk, kus hakkavad sündima meeleülesed asjad. ka nn kunstisaalis huvitavad mind tavaliselt kõige enam teosed, millel on võime tekitada minus seesmine vaikus. seega mul kõlbab redistega kõrvuti külitada küll.

ninapidi koos

räpina ettevõtjate õppereis põhja-läti metsa

vanaema kättemaks

"postimehe" lehemehed käisid täna vanaemandusest lugu tegemas. kui ma paar päeva tagasi vanaema selles suhtes ette hoiatasin, ehmus ta väga ära. "mu elo ei ole väärt, et tast lehes kirotada. kui na´ siia tuleva´ sis ma pake är´ aida." tema paanikas pilku kohates mõistsin hetkega kust on pärit mu hirm avaliku esinemise ees.
kuna idee oli tegelikult teha palju üldisem artikkel ning eelkõige minuga rääkida, siis täna tulid lehemehed ikkagi kohale. vanaema tegi just lauasahtlites inventuuri ja oli sahtlisisust vallanduvate mälestuste mõjutusel väga emotsionaalne. "kaege mis taa om," näitas ta lehemeestele härdunult mingit ümbrikut, millel oli vaste-kuuste lihakombinaadi tempel, "seo oll mii´ viimane tsiga mis lihakombinaati viidi."
ausalt öeldes ei kartnudki ta lõpuks lehemehi rohkem kui teisi minu külalisi. nagu ikka põgenes ta küll köögist, kuid sättis end kõrvaltuppa ukse peale kuulama ning loomulikult pole ta kunagi suutnud seda tehes vaikseks jääda.
"oeh, viil üts selline," ohkas ta vaevatult kui lehefotograaf teda lõpuks pildistama hakkas. kui sessioon lõppes ning külalised end minekule sättisid, sigines vanaema pilku mingi saatanlik tuluke.
"liisu! mine võta na´ ka nüüd üles! kimmähe! tii näile kõik tagasi!" lubasin, et ma ei puhka ka enne. sellepärast siis selline foto nilsist ja margusest.

masendav innovatsioon

šokolaadi depressiooni leevendav toime on vale, sest enne tarbimist jõuab šokolaad tekitada nii palju stressi, et head juhul ollakse pärast selle tarbimist omadega nullis.
"ikk tulõ pääle!" hakkab vanaema halisema pärast minutilist pusimist kompvekipaberi kallal. tema laubal mustendavad murelikud vaod, kulmukaared võbelevad alistunult.
võib-olla aitaks siinkohal šokolaadis peituv meeleolu tõstev türosiin, aga saaks siis pakendist ta kätte.
õnneks on lisaks masendavale innovatsioonile maailmas veel ka vanad head käärid.

juhe

tore on vanaemal juhet kokku ajada sellega, et ärkan kell 6 ja kolistan kell 8 köögis pliidi ja pudruga. ta on harjunud mind nägema alles lõunaks. olen paadunud öönarkomaan ning seetõttu on "hommik" omandanud muust ühiskonnast suhteliselt nihkes tähenduse. ma arvan, et praegu ta peab all oma voodis murelikult aru, et kas ma olen haigeks jäänud. oma vanaema kiituseks pean ütlema, et tema on väga eeskujulik vanainimene ja ei kolista juba hommikul kella 5 ajal unetult luuaga ringi. on juhtunud, ta magab koguni kella 10-ni. samuti on ta paindlik südaööni juttu ajama või hommikuni uut aastat vastu võtma.

soovitus

minu filmitegemiskarjäär jätkub sellega, et paberivabriku direktor mihkel peedimaa soovib jäädvustada peatselt lammutusse minevat vana paberimasinat. loomulikult ma teen seda, sest juba esimesel korral paberivabrikusse sattudes ma sain aru, et tegu on imetabase keskkonnaga. käisin täna oma objekti üle vaatamas ning kuna mul oli kaasas ukraina kolleeg sergei, saime tuuri üle terve vabriku. (ja pange tähele - nüüd hakkab minus rääkima see disainitöö tulemusel sündinud idioot) eelkäijad on stiilse töökeskkonna loomisega vaeva näinud. kujunduse üldmärksõnaks on "gooti".

mul pole häid pilte vabriku atmosfääri edasiandmiseks, sest materjali on nii palju, et ei tea kust otsast alustada. esimesel fotol on näiteks väga meeleolukas naiste duširuumi uks, teisel fotol ukse taga olev ruum ise, mida hetkel kasutatakse aga muudel eesmärkidel. mihkel, minu arust võiksite te ikkagi duširuumi uuesti avada, sest ma kolasin natuke netis ja leidsin teile sobivad dušikardinad:

inimese käed on tehtud kassi paitamiseks. bruno õnn, et ülle oskab mõlema käega kirjutada, sest mida tahes inimene parasjagu ka teeb, peab tal olema vähemalt üks osav käsi kassi jaoks.

kevadvesi

täna astus hoovi Mees. lubasin idee nimel blogisse esimese suurtähe, sest kui hoovi astub ikkagi Mees ja vanaema sellele peale juhtub, läheb tal pupill suureks, käed kokku ning enne kui Mees millestki aru saab, parandab ta juba katust või lükkab lund. jani sebisime me üllega täna enda arvates raamatu tekstitoimetamisele appi, aga kui ma sündmuspaigale jõudsin, oli jan juba määratud minu vanaema poolt kaevuvoolikute installeerimise meeskonda. mulle meeldib ikka rääkida lugu kuidas mu õe elukaaslane ühel jaanuarikuul meie vanaemale esimest korda külla tuli ja talle siin tervituseks kohe lumelabidas kätte pisteti. kui töö oli valmis, pidi ta juba lahkuma ning lävepaku teist poolt ta sel korral ei näinudki.

suur reede

mihhail

avastasin täna uue surnuaia ja leidsin sealt portreekunsti.

pärast eilset, enne tänast

eelmisel nädalal tekkis suure toa lauale selline kirjake. lisaks on vanaema hakanud vist alates vanaisa surmast ka luuletusi kirjutama. vanaisast. ja üldse elust. ükskord ta palus mul mingilt paberilipakalt ette lugeda enda üsna vihase luuletuse eesti riigi kohta. pakkusin, et ma võiksin mõne tema luuletuse blogisse postitada. ta lubas selle üle mõelda. igal juhul mina mõtlesin, et talle võiks nüüd kirjutamiseks märkmiku kinkida. ostsin poest ühe suvalise ruudulise märkmiku ning kujundasin siva uued kaaned vanaema lemmikega - lindudega.

hommikul ajasin end väga vara üles, et vanaemaga koos vikerraadio õnnitlussaadet kuulata. mõtlesin seda salvestada ja filmida. diktor luges aga kõik sünnipäevalapsed nii vurinal ette, et ma peaagu oleks üldse üritusest ilma jäänud. siiski tabas kõrv tuttava nime teiste 86-aastasteks saajate seas ja silm veekihi üle vanaema pilgu tõmbumas.

vanaema sünnipäeva eelõhtul löövad klaase kokku tema vend jaan, renate ise ja mooste külalisstuudios resideeruv ukraina kunstnik sergei, kes tuli mulle eile külla, et räpinas huvitava akustikaga paiku külastada ning muusikas kollaboreeruda. akustiliste kohtadega on räpinas üllatavalt kehvasti. leidsime ühe näkase sillaaluse ning seejärel taasavastasin vanaisa traktori veepaagi, kuhu ei saa küll sisse häält tegema ronida, aga seda saab mängida.
hea, et vanaono jaan mõtles juba päev varem tulla, sest nii sain ma ka aru, et homseks peab mul juba kink valmis olema.

sergei loomigut saab kuulata siit: http://soundcloud.com/graveyardshift-1

hea nali

täna ei olnudki 31. märts nagu ma kella 16-ni arvasin.