Friday, June 29, 2012

imede pööning

vanaema maja pööning meenutab mulle brautigani unustatud asjade töökoda. seal leidub kõike - hiiresitta ja hetke kõige kuumemat retrot. vahel harva ma lähen vaatan seal ringi, kas leian miskit huvitavat. tavaliselt jään tühjade kätega. aga vahel saadab vanaema midagi konkreetset otsima ning siis tuleb aktsiooni käigus välja mõni teine asi, mille sarnast ma juba ammu endale soovinud olen. kõiki neid asju ühendab see, et ühel või teisel moel on nad unustatud. mõni asi kogu oma olemasolus, mõne asja kohta teame ainult, et midagi sellesarnast kunagi oli ning võib-olla paikneb ta kuskil põhjaseinas, võib-olla on ta kilekotiga üles riputatud. alati mõtlen pärast mõnd väärt leidu, et see on nüüd küll viimane väärtuslik ese, mida sellest läbituhnitud kolihunnikust leida võis, aga see pööning suudab mind alati jälle millegagi üllatada. ta olekski justkui miljonite kilomeetrite taha ulatuv, miljonite mõtete, trendide, emotsioonide laiune, piirita-ääreta unustatud asjade töökoda. keegi sepistab seal salaja asju, mida kasutati 30 aastat tagasi.





Wednesday, June 20, 2012

Saturday, June 16, 2012

Friday, June 15, 2012

vanaimä hobõsõ

vanaema räägib, et tal on kaks hobust - must ja valge.

valve

mu külalise nägu oli suudlust väärt kui ta kohale jõudes avastas, et ma ei tee hernehirmutisi selle pärast, et me oleme mingi seltskonnaga palju veini joonud ja soovime dekadentlikult aega veeta, vaid ma niisama omaette viin teoks lapsepõlveunistust disainida otsast lõpuni ilma vanemate ja vanavanemate suunavate juhiste ja pilkudeta üks hernehirmutis. panin rõhku pigem spontaansusele ja vältisin läbimõtlemist ja pikaajalist kavandamist. puhas rõõm ja ajaviide, lisaks praktiline väärtus köögiviljade säilimise näol.




maasikates hirmutab nüüd valve ja lillkapsastes hugo. hugo koguni nii hästi, et kui ma meisterdusprahti koristasin, ehmusin silmanurgast põllul inimkuju nähes.

Thursday, June 14, 2012

eva luna



pidasin ennist seepi mingi väikese protsendi naispere vaimse vajakajäämise väljenduseks. siin olen nii seebi kui mitmete teiste asjade peale veidi teisiti vaatama hakanud. seebiooper on tegelikult väga vajalik nähtus. see on asendamatu trööst ja seltskond vanadele inimestele, kes on jäänud maakohtadesse üksi elama. isegi mu käre vanaonu, kes kõige pealt ütles, et tema selliseid filme ei vaata, lisas lõppu, et üks sari tal ikkagi on. tema elab praegu üksi haanjamaal. kui sellisetel inimestel ongi kuskil järeltulijaid, siis need käivad harva - soomest on pikk ja tüütu tee tulla. lisaks räägivad noored arusaamatutest asjadest, ega pühenda vanainimest käimasolevatesse projektidesse - milleks rääkidagi vanavanematele appside uuendustest, kui nad ei tea isegi mis iphone on? seriaal tuleb vanainimese juurde aga iga päev ja nõnda saavad selle peakangelased omaseks ja lähedaseks ning neist moodustub justkui sõpruskond või pere, kes kaasab vaatajat kõigisse suurtesse saladustesse ja intriigidesse, mis põhinevad universaalsetel teemadel nagu armastus, töö, raha. see on palju arusaadavam kui pojapoja "oota, ma vaatan praegu facebookis üht lahedat saiti."

Sunday, June 10, 2012

saunalaupäev meie palkade juures


saunalaupäeval panin jaani ja ragneri õhtupäikesesse õunapuu alla kalamarja sööma ja läksin ise külma vett kandma. minu suureks hämmastuseks olid nad järgmisel minutil aga kadunud. kurja aimates läksin kööki ja avastasingi vanaema läbi köögiakna juhiseid andmas.
"mehe´ majan!" ei suutnud ta oma rõõmu varjata, "ma panni na´ tüühü katskist kraani parandama!"

Friday, June 8, 2012

Wednesday, June 6, 2012

veenuse transiit

täna hommikul kell umbes 5:


õhtul oli vanaema ettenägelikult vanaisa keevitusmaski minu jaoks esikulauale asetanud. ise ei viitsinud ta end voodist välja ajada. mind aitas see, et ma polnud end veel voodisse ajanud.

Monday, June 4, 2012

iseloom







vanaema stereotüüpne kujund on alati ühetaoliselt soe ja tore pannkoogimasin. minult küsiti, kas minu vanaemal on ka oma iseloom. vanaema kuulis küsimist ja ruttas seletama, et niimoodi ei saa küsida.
"no kuis sa ütlet mis iseloom on? ütspäiv om üttemuudu, tõnõpäiv teistmuudu."
oo, see magus tunne! ja võidukas naeratus vajus üle mu näo, kõrvade, kulmude: "vanaema, see ongi iseloom."
ainult et "ükspäev" ja "teinepäev" on juba liiga pikad ajaühikud, nagu nähe juuresolevalt viielt viie minuti sees järjestikku tehtud pildilt. ja ta vaatab ennem muru kasvamist kui hakkab pliidi taga süüa tegema.