reied nagu kodujuust

"reied nagu kodujuust?" müüs üks reklaamiklipp kunagi tselluliidivastast kreemi.

"linnavalitsusjuust!" mõtles sõber patrick ükspäev meie tartu stuudiole nime välja.

1 vanaema, 1 talu

...lisandus täna eesti rahva ja eluruumide registrisse.
ja rahvastikuloendaja sai põhjaliku ülevaate kuidas mu vanavanaema alias puruvana 3-aastaselt põlevast majast päästeti ning mida kõike tehti ja kes käisid aastal 2000 kopli-tamme talus peetud külapäevadel.
ja ansip ütles, et tema enam uut valitsust ei moodusta, mis on vanaema arvates märk, et rahvas hakkab lõpuks aru saama.
ja imelik küll, aga mul endal tuleb ka teinekord peale selline huvitav tunne, et tõde on kusagil olemas.

laisko kasvolava

ja see ülejäänud viirukipõletajate kultuur:

(mõtlesin, et kui redelit ei vea, siis heiskan vähemasti virtuaalselt midagi eesti trikoloori teemal)

neli vilti

toas peab olema

vaikselt elame

kas lubad, et sa ei pahanda?

"a lupat, et sa ei pahanda ku ma sulle ütte asja ütle?" küsis vanaema.
"ei lupa," vastasin mina "a ütle iks."
"räägitas, et see inemine kiä ildaaigu surma sai sei ka näid asjo mida sa süüt."
"mis mõttõn?"
 ettevaatlikult osutas ta oma kahvliga mu taldrikus olevale jääsalatile. "ta sei egasugutsit sääntsit asjo."
"kas sa tahad öelda, et ta oli taimetoitlane ja selle pärast pooski ennast üles?" pööritasin ma silmi.
"niimuudu egäl puul kõnõldas. inemise tiidvä."
vanaema vist arvab, et kuna mul tavaliselt pole meeles liha süüa, siis ma olengi taimetoitlane.
"ma ei ole ju taimetoitlane!"
"väega hää! ma joba pelgsi, et sul ütskõrd käve siin üts ja sa olõt äkki timä järgi takan tegemä naanu."
see oli nii naljakas, et ma ei viitsinud pahandada.
järgmine kord.

õues ka sulab

palderjan

läinud nädal oli raske. olid pisarad. need sulasid välja kuskilt igijääst. võib-olla aga pärinesid need ka dinosaurusteaegsest maa-alusest järvest ja imeti mingit sondipidi üles. igal juhul olid need iidsed. need olid esivanemate pisarad, mida me kanname edasi põlvest põlve ja pärandame oma lastele. nagu pärandustega ikka - jama ja paberimäärimist on palju. ükskõik kas sa tahad siis oma pärandust vastu võtta või soovid sa sellest lahti öelda. mina tegelen lahtiütlemisdokumentidega, sest seda vana läppunud vett ei jooks putin ka. selleks tuleb aga kogu pärandus inspekteerida. olen selle tööga sel aastal arvestanud.
ekspeditsioonid iidsete järvede juurde on väsitavad, aga ma tean, et lõpptulemus on seda vaeva väärt.

ja muidugi tuleb kasuks, kui mustrimurdmise perioodil on vanaemal meie mõlemi jaoks pudel endakorjatud palderjanijuurega käeperi. vanaisa oli selle taime leidnud lämmijärveäärselt poldrilt, kus me aastaid tagasi heina käisime tegemas.

kõnelused jumalaga

õnnistamine.mp3 (2:43)
helifail kahiseb, sest just selline hääl kostubki vanaema köögis iga pühapäev pereraadio kehva levi tõttu. salvestustehnika oli töökorras. heli on võetud videomikrofonist ja esimene ots on seetõttu lõpust vaiksem, et ma filmisin jumalateenistuse ajal läbi akna pekki pistvat tihast. fotod on tänased, lindil aga üks jaanuarikuine pühapäevahommik, mis oli selles suhtes harukordne, et tehnilistel põhjustel ei toimunud ülekanne tartu pauluse kirikust, vaid kuskilt tallinnast.

raadioantenn võib ulatuda väga kõrgele.

külmal on sõnum

hetkel peab terve artikli eest küll maksma:
http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/kulmal-on-sonum.d?id=63886469

neljapäev

neljapäev on väga oluline, sest siis tuleb "maaleht" ja kokku saavad maaelu tuumelemendid - "maaleht", vikerraadio ja köök.
neljapäeval ma tunnen, et elu läheb õiget rada pidi ning ma olen ühenduses universumiga.

avastasin täna, et olengi juba nagu mu oma vanaema, kes räägib iga päev asjadest, mida ta raadiost kuulis, lehest luges ja telekast nägi. nali naljaks, aga (:)kivisildniku artikkel "külmal on sõnum" "maalehes" liigutas mind hingepõhjani. kahju, et see on tsitaadina kokkuvõetamatu. midagi ei saa nagu esile tuua, sest kõik, alustades tema ausast ülestunnistusest kuidas reklaami- ja disainitöö on teinud temast esteedi ja viinud pöördumatu ajukahjustuseni, jätkates samal ajal talve olemuse nii sügava tunnetamisega, lõpetades tõdemusega oma õnnelikkusest, see kõik on ühtlaselt oluline nagu on oluline iga lumehelves lumememmes.

ma ei tea. mulle meeldivad ajukahjustusega inimesed. nad näevad asju nagu need on. neil on vist kaasas mingi sünnipärane vahukulp, millega toidult õhk pealt ära riisuda. ajukahjustunu ehk idioot ütleb välja millegi nii ilmselge, et sa oleksid võinud isegi iga kell selle peale tulla, aga sa ei tulnud, sest sul hakkas ennem piinlik. sul hakkas piinlik, sest oled ära unustanud nii lihtsad asjad ja tegeled mingi saiapudiga. idioot julgeb rääkida põhilisest ja tegelikust. (:)kivisildnik näeb talve olulise lakmuspaberina: "talvel saab kergekaaluline, meeleline, meelelahutuslik ja ajaline kompostiks: järgi on ajatu, mis on põhiline ja millele kõik need lehed, õied ja udulaamad toetuvad. talv avaldab meile selle, mis jääb ja mis juhtub." ("maaleht" 9.02.2012, lk 20)

ma vist pole kunagi varem talve nii palju nautinud kui sel aastal. tulla linnast ära suhtelisse vaikusse, käia kolm nädalat ühtede ja samade riietega, mõtelda ja magada, joonistada ning pildistada, kirjutada ja laulda. loodan, et saan sellist talve edaspidigi endale lubada. mu päeva tippsündmused on kuuri all käimine, solgi viimine ja vee kandmine. kord nädalas viin erinevatele lindudele süüa. niimoodi neljapäevast neljapäevani.

albert päevitab

albert päevitas päev otsa. ja aken oli kauemgi pesemata.

roommate

panin talle nimeks albert.

vitamiin

(c) lauri kulpsoo

just nüüd miinus 35 kraadi ootuses on aeg võtta suvel ettenägelikult täispildistatud film ja viia see ilmutusse. 

lauril kogemata juhtus nii. 

sellest võiks teha teadliku traditsiooni. et enne veebruari lihtsalt ei ilmuta. 

päevitunud nägude, paatide ja maikade esmakordne vaatamine pärast poolt aastat ja keset pakast teeb ikka mõnusalt purju.

(c) teadmata

(c) lauri kulpsoo

(vembu-tembu kostüüm ja karl-eriku vanaisa vanad riided, ma juba igatsen teid)

tõrked

...veesüsteemis.
kuna on läinud veebruarlikult külmaks, tekib veepangedesse isegi pidevalt köetava köögi ukse taga imeilusat jääsodi. minu vanaema kodus tuuakse vesi käsitsi kaevust. sellest ajast saati kui vanaisa suri ja vanaema ise ei jaksa, pannakse esikusse alati kolm pangetäit vett varuks. siiani käis seda tegemas minu ema. praegu teen seda mina.

...vanaema jalas.
millegipärast tema üks jalg eilsest alates enam väga ei kanna. ta helistas mulle täna kell 8 hommikul ja palus kiiresti alla tulla, sest ta ei saa voodist välja, aga kõht hakkab lahti minema. väga tõhus äratus. vutt-vutt-vutt. sellegipoolest oli see kõik väga ebaharilik ning fakt, et ta polnud kogu öö maganud, pani mind arstinõuandlasse helistama, kust soovitati kiirabi kutsuda.
"miks sa kiirabisse helistasid?!!" sai vanaema väga tigedaks kui mõistis, mis ma olin just korraldanud. selgitasin, et kiirabi peab kontrollima insulti. selle peale hakkas vanaema südanlõhestavalt nutma ning lasi seda tehes isegi peal lauale langeda. kui ta selle jälle tõstis, tahtis ta teada mis see insult on.
juba viie minuti pärast tegi kiirabiarst talle lihtsalt ühe valuvaigistava süsti ning kõik muud näitajad olid korras.
selgituseks nii palju, et igasugused kopsu-, põie-, ja muud elu jooksul ette tulnud -hädad ja -põletikud on vanaema eelistanud omal käel läbi põdeda ning vabatahtlikult ta arsti juurde ei lähe. ta usub kartuliauru ja eetrisse. viimasele profülaktikale elan ma asjalikult kaasa.

...tööarvutis.
justkui vanaema jalast oleks vähe, tulin uniselt oma tuppa ning mõtlesin paar vajalikku asja enne tagasi magamaminemist ära teha. lauaarvuti aga ei läinud käima. hapniku rivo reibas arvutiabinumber vastas mu täpsele probleemikirjeldusele nõnda:
"ahah. ai. see on väga halb."
"ohoo!"
"aga - on siiski üks asi mida proovida..."
nõnda ma siis imesin soovituse kohaselt mälude vahelt natuke tolmu ning praegu istun selle arvuti taga ja postitan.

...töörutiinis.
mul ei õnnestu enne kella ühtteistkümmet õhtul naljalt oma põhitöö - raamatutöö - kallale asuda. ma olen selle pärast murelik. aga nüüd küll otsekohe hakkan, kui olen endale köögis ühe tee teinud ja vaadanud ära endise kursaõe anu-laura tuttelbergi eka magistritööna valminud  nukufilmi "kärbeste veski".

3 mälestust vanaisast

vanaisa astus öösel täisriides minu tuppa, jäi seisma ja ütles:
"ma olen surnud."
vaatasin talle üllatunult otsa ning pöörasin pilgu tagasi aruandele.
"mida sa tahad?" küsisin otse. "ma teen tööd."
"ma olen surnud."
"äkki sa ei peaks siis enam nii palju ringi kolama?" proovisin vastu provotseerida.
"ma olen surnud."
"mine siis heida pikali!" hakkas see jutt mind tüütama ja ma lahkusin temast allkorrusele teed keetma.
"huvitav, mis tal hakkas. kas ta polegi täna voodisse saanud?" mõtlesin ukse vahelt tema magamistuppa piiludes. vanaisa pikutas aga teki all ja oli surnud.

* * *

vanaisa astus öösel täisriides minu tuppa, jäi seisma ja lausus:
"ma olen surnud."
"ahah." mulle tundus selline jutt maru veider.
"ma olen surnud."
"selge-selge!" no mida ta õige tahab?
"ma olen surnud."
"kuule! mida sa sellega öelda tahad?"
"et ma olen surnud."
"jah, ma mõistan, aga me oleme kõik sellest juba teadlikud. varsti saab sellest nüüd mis...? pea neli talve vist. me teame seda väga hästi."
"aa!" ütles vanaisa ja lahkus.

* * *

vanaisa astus keset ööd täisriides minu tuppa, jäi seisma ja sõnas:
"ma olen surnud."
"misasja?"
"ma olen surnud."
"oota mida? surnud? päriselt räägid või?" ehmunult vaatasin talle otsa ning pliiats kukkus laua alla.
"ma olen surnud."
"issand, millal siis? kas... kuidas see..."
"ma olen surnud."
"jah, jah, ma kuulsin ju!" hüüdsin meeleheites. " ära ütle seda enam! kohutav... issand, kui õudne! oh, see on nii kurb..." ja ma hakkasin kibedasti nutma.
vanaisa hakkas aga vaikselt nagu itsitama ja lausus: "aitab-aitab. ma tegin nalja."