vanaema oopium

eigrill

sillapää küla püramiidid

võhandu pöialpoisid

kes veel mäletab, siis selline nägi välja seitsme pöialpoisi maja väljastpoolt. sama ikooniline disain nagu muhvi autol.

kui tahate ise näha, kuidas muinasjutus elatakse, tulge räpinasse! võhandu 24.
mul tuleb neid kahte pilti vaadates vähemalt 100 pealkirja. aga teil?

4 tassi

kui inimesel on riiulis 4 pesemata tassi, on ta:
a) gripis
b) ületöötanud
mõlemad on õiged vastused, aga kehtib variant b. siiani mõtlesin, et selle tõttu pole ka blogimiseks aega, aga täna avastasin, et  tegelikult on see täitsa meeldiv asendustegevus.
tänaseks on lisandunud rivvi ka kaks veiniklaasi.

kui kevade lõpus oma suveresidentsi kolisin, andis vanaema kaasa sellise lina. ta tikkis selle väga ammu pimedatel talveõhtutel metsavahi majas, kui nad vanaisaga sinna metsa tehes ööd jäid. vahel ma imetlen seda tahmist ja süsteemsust, millega tööd tehti. päeval langetad puid, õhtul teed sellise lina. ja isegi selle lina peal ei vahita niisama. 40 aasta pärast annad selle lapselapsele, mis siis, et ta juba eostamise hetkel on mõnes mõttes kõik kätte saanud.

pori

interjööriteadlik kass.

sõnulkirjeldamatu

kas te teate kui hõrk asi on võis praetud puravikuviil?

pisiasjad ON olulised

pealtvaataja rattaorienteerumise maailmakarikal räpina kesklinnas. kannus on tee.

sinine iludus

sinivärvik, mille ma kingin mõttes kaugele indoneesiasse ära leenule sünnipäevaks.

ilmaprognoos

tee peal laiutas vareseparv ja autod ei pääsenud enam sõitma.
"nonoh," ütlesid autod.
"nonoh," õiendasid varesed vastu.
aga seepeale lasid autod kõvasti signaali ning varesed lendasid kiiresti kahte lehte laiali.
"varsti nakas vihma sadama," järeldas vanaema kui talle juhtunust rääkisin.

murtud südame kujuline sort

suurem kui elu

see on georg, veriora oma jimi hendrix, aga natuke parem, sest georg elab veel. georg on veriora rock stroganoffi pühitsemata patroon. georg on film. ma ei tea millise männi sees mina sellel hetkel olin, aga väidetavalt ilmus ta rokifestivalile meesterattal, piduriided seljas (neid on tal üheks õhtuks varutud mitu komplekti) ning pakiraamile kinnitatud väike rakett, millest purskus sädemete juga.
nutsin ja kraapisin küüntega maad, et mul ei olnud kaasas fotoaparaati. õnneks talisel oli.

(c) talis taim - tuutpiip.tumblr.com

24. augustil verioral

lüübnitsa sibulalaat

kas sibulaid, sibulaid või äkki sibulaid?
 25. augustil 2012

tõlkes allesjääv

eile tulid moostes resideeruvad kunstnikud elffriede ja uwe külla. käisime lüübnitsa sibulalaadal ja sõitsime ratastega beresje küla vaatama. täna soovisid nad vanaema tööga aidata. uwe lõhkus jändrikke õunapuupakke. vanaema seisis kõrval ja juhendas. alguses aitasin nad teineteisemõistmisel tõlkimisega otsa peale, aga õige varsti selgus, et võru ja saksa saavad teineteisest suurepäraselt ka ilma tõlgita aru.

kaks taevast

ja et siis kumbki neist meile kaela ei kukuks

mulk

parandan oma kampsunit. vanaemal on endavärvitud lõngajuppe kõigis võimalikes värvides.
"a mis om mulk?" küsib vanaema kavalalt. "mulk om auk asast läbi."

fuksiaroosa floks

valvan kartulit nagu boss

https://www.youtube.com/watch?v=NisCkxU544c&feature=relmfu

igapäev

mida saab üks väeti inime muru vastu

mustsõstar - moosidest kangeim

nagu moos, nõnda vanaema.

jou piff

minu õde, silmini naturaalseid e-aineid pungil.

tere tulemast tagasi

see ongi setu.
4. augustil värskas.

bussis loksudes

täiskohaga lapselapse suvepuhkus on minna vanaema juurest ära festivalile, merele purjetama, jalgrattamatkale.

imede pööning

vanaema maja pööning meenutab mulle brautigani unustatud asjade töökoda. seal leidub kõike - hiiresitta ja hetke kõige kuumemat retrot. vahel harva ma lähen vaatan seal ringi, kas leian miskit huvitavat. tavaliselt jään tühjade kätega. aga vahel saadab vanaema midagi konkreetset otsima ning siis tuleb aktsiooni käigus välja mõni teine asi, mille sarnast ma juba ammu endale soovinud olen. kõiki neid asju ühendab see, et ühel või teisel moel on nad unustatud. mõni asi kogu oma olemasolus, mõne asja kohta teame ainult, et midagi sellesarnast kunagi oli ning võib-olla paikneb ta kuskil põhjaseinas, võib-olla on ta kilekotiga üles riputatud. alati mõtlen pärast mõnd väärt leidu, et see on nüüd küll viimane väärtuslik ese, mida sellest läbituhnitud kolihunnikust leida võis, aga see pööning suudab mind alati jälle millegagi üllatada. ta olekski justkui miljonite kilomeetrite taha ulatuv, miljonite mõtete, trendide, emotsioonide laiune, piirita-ääreta unustatud asjade töökoda. keegi sepistab seal salaja asju, mida kasutati 30 aastat tagasi.

vajalik tünn

silmaarstil

vanaimä hobõsõ

vanaema räägib, et tal on kaks hobust - must ja valge.

valve

mu külalise nägu oli suudlust väärt kui ta kohale jõudes avastas, et ma ei tee hernehirmutisi selle pärast, et me oleme mingi seltskonnaga palju veini joonud ja soovime dekadentlikult aega veeta, vaid ma niisama omaette viin teoks lapsepõlveunistust disainida otsast lõpuni ilma vanemate ja vanavanemate suunavate juhiste ja pilkudeta üks hernehirmutis. panin rõhku pigem spontaansusele ja vältisin läbimõtlemist ja pikaajalist kavandamist. puhas rõõm ja ajaviide, lisaks praktiline väärtus köögiviljade säilimise näol.

maasikates hirmutab nüüd valve ja lillkapsastes hugo. hugo koguni nii hästi, et kui ma meisterdusprahti koristasin, ehmusin silmanurgast põllul inimkuju nähes.

eva luna

pidasin ennist seepi mingi väikese protsendi naispere vaimse vajakajäämise väljenduseks. siin olen nii seebi kui mitmete teiste asjade peale veidi teisiti vaatama hakanud. seebiooper on tegelikult väga vajalik nähtus. see on asendamatu trööst ja seltskond vanadele inimestele, kes on jäänud maakohtadesse üksi elama. isegi mu käre vanaonu, kes kõige pealt ütles, et tema selliseid filme ei vaata, lisas lõppu, et üks sari tal ikkagi on. tema elab praegu üksi haanjamaal. kui sellisetel inimestel ongi kuskil järeltulijaid, siis need käivad harva - soomest on pikk ja tüütu tee tulla. lisaks räägivad noored arusaamatutest asjadest, ega pühenda vanainimest käimasolevatesse projektidesse - milleks rääkidagi vanavanematele appside uuendustest, kui nad ei tea isegi mis iphone on? seriaal tuleb vanainimese juurde aga iga päev ja nõnda saavad selle peakangelased omaseks ja lähedaseks ning neist moodustub justkui sõpruskond või pere, kes kaasab vaatajat kõigisse suurtesse saladustesse ja intriigidesse, mis põhinevad universaalsetel teemadel nagu armastus, töö, raha. see on palju arusaadavam kui pojapoja "oota, ma vaatan praegu facebookis üht lahedat saiti."

saunalaupäev meie palkade juures

saunalaupäeval panin jaani ja ragneri õhtupäikesesse õunapuu alla kalamarja sööma ja läksin ise külma vett kandma. minu suureks hämmastuseks olid nad järgmisel minutil aga kadunud. kurja aimates läksin kööki ja avastasingi vanaema läbi köögiakna juhiseid andmas.
"mehe´ majan!" ei suutnud ta oma rõõmu varjata, "ma panni na´ tüühü katskist kraani parandama!"

veenuse transiit

täna hommikul kell umbes 5:

õhtul oli vanaema ettenägelikult vanaisa keevitusmaski minu jaoks esikulauale asetanud. ise ei viitsinud ta end voodist välja ajada. mind aitas see, et ma polnud end veel voodisse ajanud.