geenid

õdedekomplekt

vahel jookseb loll pilt ise sülle.

ükspäev

räpina - kõigi võimaluste küla

jaanuaris helistas mulle üks omakülamees ja tahtis, et ma venemaa ja ungari eurovisiooni tarbeks talle salmijagu muusikavideot filmiksin. kuna ma just parasjagu kakerdan ringi hd kaameraga, siis trotsisime pakast ning läksime esimesse kohta, kus kasvas veidi rohkem puid ja tegime klipi ära.
"näed, kui tore on räpinas elada. siin kõik liigub. niisama lihtsalt tuligi mu esimene videotellimus," irvitasin.
"ja kohe rahvusvaheline," lisas külamees.

laul "virmalised" eurovisooni lõppvõistlusele ei pääsenud. vot ei tea, kas kahest riikliku euroviisu võitmisest olekski aapo sinnalaskmiseks piisanud?

leidke omakülamees ja omakülaoperaator:

puitpitsküte

jah, sellist kraami me ajame iga päev pliidi alla.

pai

...fotograafile.

 

minu sõber kirves

eelmisel neljapäeval oli meie hoovis järsku üks punane kass. me ei teinud temast eriti välja, sest meil juba on üks isane kass ning et nad omavahel kaklema ei läheks, proovisime uut kassi pigem minema hirmutada. laupäeval oli kass endiselt siin ja käitus nii nagu oleks meie paitamine tema eluülesanne. tähelepanuta ei jäänud ka kirves, laudasein, pink, tõrvapapp, kuut ega ükski kaamera.
arvame, et keegi on ta lihtsalt kuhugi meie lähedale maha pannud. ta on küll kõhna, aga pehme ning tundub üldse olevat hoolitsetud kodukass. ka meie juurde tuppa tulemine oli tema jaoks kõige loomulikum asi. seda me ei saanud aga kahjuks lubada, kuid ta üritab sellest hoolimata iga kord kui ust paotada. tundub, et ta on lihtsalt otsustanud meie juurde elama tulla. kummaline. vanaema on kategooriliselt kassisõdade vastu. ma ise loodan, et kassid hakkavad omavahel läbi saama. nii kaua on meil aga pakkuda maailma kõige sõbralikum kass.

välgutest

homme algab tartus maailmafilmi festival. eelmisel aastal sain selgeks, et kuna ma nagunii selle festivali ajal enamus aega kinosaalis redutan, on äärmiselt ökonoomne hakata vabatahtlikuks fotograafiks. lisaks filmidele võimaldab see osa saada ka sellest melust, mis tavakülastajale kättesaamatuks jääb. kuna ma tavaliselt välguga ei pildista, harjutasin täna vanaema peal nii kaua kätt, kuni ta silme ees kujundeid nägema hakkas.

kui peres on fotograaf

mp3(3:54) põrumine lapselapsega

milleks on lapsed ja lapselapsed? selleks, et meil vanaduspõlves mingi tugi oleks. arvatakse, et kõige hullem on see, kui su lapsest saab muusik. see on ju lihtsalt ilus nimi joodikule, päevavargale ja ringitõmbajale. vaevalt selliselt hiljem mingit asist abi on loota. tõenäoliselt kaob see egotsentriline loovnatuur silmapiirilt nii pea kui on tõenäosust, et sa ei taha talle mitte süüa anda, ega isegi mitte tema häid omadusi loetleda, vaid sul läheb mõne töö juures tema abikäsi tarvis.
tegelikult pole muusikust järeltulija veel kõige hullem. märksa rohkem võib vanainimesele kaasa tunda, kui lapsest saab fotograaf või dokumentalist. tõenäoliselt on ka sedasorti järeltulija joodik ja päevavaras, boheem nagunii, ehk keegi, kellele ei saa kunagi kindel olla, aga veelgi alatumaks muusikust muudab fotograafi see, et saa ei saa temast iialgi lahti. tänu vajadusele peituda fotoaparaadi taha ning vaadata kõike eemalt, ei suuda see tüüp luua normaalseid vahetuid inimsuhteid ning ta jääbki koju elama. aga mitte selleks, et majapidamine enda õlule võtta. ei, ta küll ei kao töö ajal silmapiirilt, aga kui tal peaks olema kalduvus dokumentalistikale, siis ta passibki seal kõrval ja pildistab, kuid tööle kätt külge ei pane. dokumentalist ei saa ju sekkuda. ta sekkub vaid nii palju, et ta hüüab aeg-ajalt idioodi kombel: "kuku!", et sa tööle keskendumise katkestaksid ning tema poole vaataksid. võimalik, et ta tunneb end ise seeläbi sama tähtsat tööd tegevat ja suundub oma idee kinnituseks taamale märtsikellukest või lombi virvendust pildistama, sest hea valgus tuleb alati kohe ära kasutada. sina võid maasse kuivenduskraave raiuda ning vaadata ise, kuidas hoovi mutta uppumisest päästa.
lõppkokkuvõttes sain eile jääd raiuvast vanaemast ja külla tulnud võõrast kassist üle 100 pildi.
"jalaq ommava väsinu," kõneles vanaema vahepeal, endal hing rinnus kinni. püüdsin selle kähku pildile.
"ku ma nüüd siia maaha sata, siis siia ma vist jää," rääkis ta veel.
"kuku!" hüüdsin mina kassile ja vajutasin päästikule.
kaks kadreeringut isegi õnnestusid.

uks

jälgisin talvel, kuidas välisuks on külalise päritolu indikaator. kui külla tulnud inimene on linnast, siseneb ta uksest vabalt. uks on vahend oma eesmärkide saavutamiseks. see on kandiline, sel on link ning läbi selle pääseb majja või välja enda tegemiste juurde. inimene võib end ka ukse vahele unistama või lobisema unustada. ukse olekud - kinni ja lahti, on võrdselt normaalsed. sellise elustiili võimaldamiseks ongi välja mõeldud keskküte. me ei tea kust see soojus tuleb, aga mõnus on olla, ja me maksame, et me ei teaks ja meil oleks.
kui inimene on maalt, siis uks on ise eesmärk. ausalt öeldes polegi talvel midagi tähtsamat kui välisuks. see peab olema kinni. maainimene paneb tähele, et ka koridoride vaheuksed kogu aeg suletud oleks. kui külaline on väga viisakas, siis on rituaalne, et tulles ja lahkudes räägitakse umbes nõnda: "paneme ukse ruttu kinni, muidu läheb soe välja." külaline tunneb justkui piinlikkust, et tema küllatuleku tõttu peab kütmisega vaeva nägev pererahvas tervelt kaks korda ust paotama. maal elav inimene teab kui palju tööd eelneb soojale toale, et ust kasutatakse ainult äärmisel vajadusel ning läbi selle käimine toimub kiirelt ja peaaegu et vabanduste saatel.
aga täna - tulin linnast ja välisuks oli pärani. vanaema raius hoovis kirvega jääd. uks oli transformeerunud aastaaegade vaheldumise indikaatoriks.

vanaema askeldab ebatavaliselt kärmelt köögis ja ütleb juba ise selgituseks, et tal om kõtt väega tühi. ta olevat terve päeva aknast linde vaadanud ja kogu aja ära raisanud. nüüd teeb ta plaanitud kartulite asemel purgisuppi, sest see saab rutem valmis.
laua peal on kolm paberit. üks on toidupoenimekiri, teine on nimekiri asjadest, mille ta bauhofi reklaamlehelt välja valis ja kolmas on selline:

"12. märts

2 varblast suurel pallil 2 tihast kollase pluusiga majas.
Tihased lendasid nokki puhastama. Varblased vahetusid. 1 varblane vaatab aknasse kõht on vist täis või ei meeldi üksi. Lendaski ära. S.P (suure palli, lindude toidupall - blogi autori selgitus) küljes 1 varblane paraja aja ootaja.
Kella 12-st 15-minutiline seis.
Lõuna on läbi kell 1 ja 5 min. Varbane nokitseb majas. Vahetus. 2 tihast S. P. Varbane kasutab juhust."

sauna helid

laupäevane (saunapäevane) salvestus. mikrofon võttis üsna vaikselt, nii et võib kõlari kohe veidi kõvemaks keerata.
kuumaveetünni perkussioon
kütte epiloog

suitsusaun

riietuge lahti, olete eesruumis:

nagu kõik asjad siin majapidamises, on ka saun ehitatud kättejuhtuvatest vahenditest, sõltuvalt sellest mida oli saada, mida sai endale lubada. sauna eesruum on näiteks osaliselt vanast rootsi rehepeksumasinast "köla", mistõttu on seintel siin-seal näha maalinguid. "köla" on tänapäeval kaubamärk "fahr".

madise makeover

varem või hiljem antakse külalisele tööriided selga.

räpina - räbal lugu

(c) madis katz

olin vahelduseks paar päeva eesti kultuurseimas külas tartus ja tõin kaasa veiko märka ja peeter alliku koostatud eesti tunnuslausete kaardi. saan seda nüüd hommikul ärgates oma ärklitoa kaldus seina pealt lugeda ja veenduda, et kuigi vahel ongi räpinas üsna räbal olla, siis ega mujal ka parem pole.
sorry, mõisaküla rahvas, aga teie oma on siiani mu lemmik (kui sind ei ole siin, siis sa oled olemas).

eilse lõhn

eilse lõhn oli tehtud kõdust, roostest, mullast, liblest, puupakust, seenest, tolmust, tihase sitast, hüljatud teokarbist, kivist, mutrikestest, kruusast, juurest, mutiurust...
kes õues käis, võib jätkata.
igal aastal üks ja seesama, aga ikka tuleb sula nii meeldiva üllatusena ja pöörab mind pahupidi.