kui kevade lõpus oma suveresidentsi kolisin, andis vanaema kaasa sellise lina. ta tikkis selle väga ammu pimedatel talveõhtutel metsavahi majas, kui nad vanaisaga sinna metsa tehes ööd jäid. vahel ma imetlen seda tahmist ja süsteemsust, millega tööd tehti. päeval langetad puid, õhtul teed sellise lina. ja isegi selle lina peal ei vahita niisama. 40 aasta pärast annad selle lapselapsele, mis siis, et ta juba eostamise hetkel on mõnes mõttes kõik kätte saanud.
Marja-Liisa
ReplyDeleteSee on kõige kõigem elukajastus siinses keskkonnas yldse. yks nyydseist lemmikuist siit edasi.
Tänud suured ja säravad
*
Annika
aitäh! rõõmustasin praegu väga!
ReplyDeleteaga aasta hakkab täis saama, postitused vähenema, mõtted kolivad linna.
jah. mærkasin seda ka, et edasi tuleb lyhike. et sain ehk viimsel hetkel jaole.
Deleteaga - linnas næeme!