imede pööning

vanaema maja pööning meenutab mulle brautigani unustatud asjade töökoda. seal leidub kõike - hiiresitta ja hetke kõige kuumemat retrot. vahel harva ma lähen vaatan seal ringi, kas leian miskit huvitavat. tavaliselt jään tühjade kätega. aga vahel saadab vanaema midagi konkreetset otsima ning siis tuleb aktsiooni käigus välja mõni teine asi, mille sarnast ma juba ammu endale soovinud olen. kõiki neid asju ühendab see, et ühel või teisel moel on nad unustatud. mõni asi kogu oma olemasolus, mõne asja kohta teame ainult, et midagi sellesarnast kunagi oli ning võib-olla paikneb ta kuskil põhjaseinas, võib-olla on ta kilekotiga üles riputatud. alati mõtlen pärast mõnd väärt leidu, et see on nüüd küll viimane väärtuslik ese, mida sellest läbituhnitud kolihunnikust leida võis, aga see pööning suudab mind alati jälle millegagi üllatada. ta olekski justkui miljonite kilomeetrite taha ulatuv, miljonite mõtete, trendide, emotsioonide laiune, piirita-ääreta unustatud asjade töökoda. keegi sepistab seal salaja asju, mida kasutati 30 aastat tagasi.