pidasin ennist seepi mingi väikese protsendi naispere vaimse vajakajäämise väljenduseks. siin olen nii seebi kui mitmete teiste asjade peale veidi teisiti vaatama hakanud. seebiooper on tegelikult väga vajalik nähtus. see on asendamatu trööst ja seltskond vanadele inimestele, kes on jäänud maakohtadesse üksi elama. isegi mu käre vanaonu, kes kõige pealt ütles, et tema selliseid filme ei vaata, lisas lõppu, et üks sari tal ikkagi on. tema elab praegu üksi haanjamaal. kui sellisetel inimestel ongi kuskil järeltulijaid, siis need käivad harva - soomest on pikk ja tüütu tee tulla. lisaks räägivad noored arusaamatutest asjadest, ega pühenda vanainimest käimasolevatesse projektidesse - milleks rääkidagi vanavanematele appside uuendustest, kui nad ei tea isegi mis iphone on? seriaal tuleb vanainimese juurde aga iga päev ja nõnda saavad selle peakangelased omaseks ja lähedaseks ning neist moodustub justkui sõpruskond või pere, kes kaasab vaatajat kõigisse suurtesse saladustesse ja intriigidesse, mis põhinevad universaalsetel teemadel nagu armastus, töö, raha. see on palju arusaadavam kui pojapoja "oota, ma vaatan praegu facebookis üht lahedat saiti."
No comments:
Post a Comment