uks

jälgisin talvel, kuidas välisuks on külalise päritolu indikaator. kui külla tulnud inimene on linnast, siseneb ta uksest vabalt. uks on vahend oma eesmärkide saavutamiseks. see on kandiline, sel on link ning läbi selle pääseb majja või välja enda tegemiste juurde. inimene võib end ka ukse vahele unistama või lobisema unustada. ukse olekud - kinni ja lahti, on võrdselt normaalsed. sellise elustiili võimaldamiseks ongi välja mõeldud keskküte. me ei tea kust see soojus tuleb, aga mõnus on olla, ja me maksame, et me ei teaks ja meil oleks.
kui inimene on maalt, siis uks on ise eesmärk. ausalt öeldes polegi talvel midagi tähtsamat kui välisuks. see peab olema kinni. maainimene paneb tähele, et ka koridoride vaheuksed kogu aeg suletud oleks. kui külaline on väga viisakas, siis on rituaalne, et tulles ja lahkudes räägitakse umbes nõnda: "paneme ukse ruttu kinni, muidu läheb soe välja." külaline tunneb justkui piinlikkust, et tema küllatuleku tõttu peab kütmisega vaeva nägev pererahvas tervelt kaks korda ust paotama. maal elav inimene teab kui palju tööd eelneb soojale toale, et ust kasutatakse ainult äärmisel vajadusel ning läbi selle käimine toimub kiirelt ja peaaegu et vabanduste saatel.
aga täna - tulin linnast ja välisuks oli pärani. vanaema raius hoovis kirvega jääd. uks oli transformeerunud aastaaegade vaheldumise indikaatoriks.