eelmisel neljapäeval oli meie hoovis järsku üks punane kass. me ei teinud temast eriti välja, sest meil juba on üks isane kass ning et nad omavahel kaklema ei läheks, proovisime uut kassi pigem minema hirmutada. laupäeval oli kass endiselt siin ja käitus nii nagu oleks meie paitamine tema eluülesanne. tähelepanuta ei jäänud ka kirves, laudasein, pink, tõrvapapp, kuut ega ükski kaamera.
arvame, et keegi on ta lihtsalt kuhugi meie lähedale maha pannud. ta on küll kõhna, aga pehme ning tundub üldse olevat hoolitsetud kodukass. ka meie juurde tuppa tulemine oli tema jaoks kõige loomulikum asi. seda me ei saanud aga kahjuks lubada, kuid ta üritab sellest hoolimata iga kord kui ust paotada. tundub, et ta on lihtsalt otsustanud meie juurde elama tulla. kummaline. vanaema on kategooriliselt kassisõdade vastu. ma ise loodan, et kassid hakkavad omavahel läbi saama. nii kaua on meil aga pakkuda maailma kõige sõbralikum kass.
Ma ehmusin ära korraks, et Jossif on kuidagimoodi tagasi tulnud. Vanaema peaks õnnelik olema. punased kassid on esiteks ilusad, teiseks toovad õnne ja kolmandaks on üldse suur õnn, kui kass su ise välja valib. Järelikult head inimesed.
ReplyDelete