kasvuhoone

mõtlesin ükspäev, et till, salat ja basiilik ning võtsin labida. "jääsalat. tavaline salat," tuli veel pähe.
kasvuhoones on nii hea olla. ma pole tegelikult sealjuures eriline taimekasvataja. minu arust tuleb taimedel kasvamine juba niigi hästi välja. aga lihtsalt niisama võib ka kasvuhoones istuda ja juba hakkab hea. siin nagu midagi toimub. viljakus rammib ninasõõrmetest sisse. idanemine lööb pähe.
see kasvuhoone on asunud siin pikki aastaid ning võib arvata, millise aura on loonud ühes paigas pidev taimede kasvatamine ja nende eest hoolitsemine. eriti kui sa oled selles olnud sama kirglik kui mu vanaema. leidsin, et see on ideaalne töökeskkond. kevad on käes ja kes viitsib toas istuda? kasvuhoone on suurepärane koht tubaste tööde ruumist väljas tegemiseks. seal on alati soe, tuuletu ja vihmatu. kasvuhoone on vahetsoon. kilemajas ei saa öelda, et ollakse toas, isegi mitte muldpõrandaga toas, sest vihmauss tuleb põrandast välja ning valgus paistab kahtlaselt ühtlaselt igast suunast. ning kuigi nurgas turritab naat, ei olda ka päris õues. seinad ja lagi võimaldavad aimata väliskeskkonna värve ja piirjooni, kuid segav detailsus puudub ning säilib eraldatuse tunne. seina taga pole mitte sinu aed, vaid maailm. kuna kilemaja helitõke on aga ülimadal, väidavad kõrvad, et oled õues. sama meelt on nina. mul on teooria, et vastuolulisuse ja absurdi kogemine tekitab meeles vaikuse. absurd on olukord kus kaks või enam teineteist tühistavat reaalsust liiguvad võrdse jõuga üksteisele täpselt vastupidises suunas. kuna meeled saadavad ajule samavõrra usutavat, kuid täiesti vastukäivat infot, pole ajul ühtki põhjust üht reaalsust teisest reaalsemaks pidada ning ta otsustab mitte ühelegi neist reageerida ning tekib omalaadne vaikus. see on väga meeldiv vaikus. see on loovuse hetk, kus hakkavad sündima meeleülesed asjad. ka nn kunstisaalis huvitavad mind tavaliselt kõige enam teosed, millel on võime tekitada minus seesmine vaikus. seega mul kõlbab redistega kõrvuti külitada küll.