vanaema kättemaks

"postimehe" lehemehed käisid täna vanaemandusest lugu tegemas. kui ma paar päeva tagasi vanaema selles suhtes ette hoiatasin, ehmus ta väga ära. "mu elo ei ole väärt, et tast lehes kirotada. kui na´ siia tuleva´ sis ma pake är´ aida." tema paanikas pilku kohates mõistsin hetkega kust on pärit mu hirm avaliku esinemise ees.
kuna idee oli tegelikult teha palju üldisem artikkel ning eelkõige minuga rääkida, siis täna tulid lehemehed ikkagi kohale. vanaema tegi just lauasahtlites inventuuri ja oli sahtlisisust vallanduvate mälestuste mõjutusel väga emotsionaalne. "kaege mis taa om," näitas ta lehemeestele härdunult mingit ümbrikut, millel oli vaste-kuuste lihakombinaadi tempel, "seo oll mii´ viimane tsiga mis lihakombinaati viidi."
ausalt öeldes ei kartnudki ta lõpuks lehemehi rohkem kui teisi minu külalisi. nagu ikka põgenes ta küll köögist, kuid sättis end kõrvaltuppa ukse peale kuulama ning loomulikult pole ta kunagi suutnud seda tehes vaikseks jääda.
"oeh, viil üts selline," ohkas ta vaevatult kui lehefotograaf teda lõpuks pildistama hakkas. kui sessioon lõppes ning külalised end minekule sättisid, sigines vanaema pilku mingi saatanlik tuluke.
"liisu! mine võta na´ ka nüüd üles! kimmähe! tii näile kõik tagasi!" lubasin, et ma ei puhka ka enne. sellepärast siis selline foto nilsist ja margusest.