"a lupat, et sa ei pahanda ku ma sulle ütte asja ütle?" küsis vanaema.
"ei lupa," vastasin mina "a ütle iks."
"räägitas, et see inemine kiä ildaaigu surma sai sei ka näid asjo mida sa süüt."
"mis mõttõn?"
ettevaatlikult osutas ta oma kahvliga mu taldrikus olevale jääsalatile. "ta sei egasugutsit sääntsit asjo."
"kas sa tahad öelda, et ta oli taimetoitlane ja selle pärast pooski ennast üles?" pööritasin ma silmi.
"niimuudu egäl puul kõnõldas. inemise tiidvä."
vanaema vist arvab, et kuna mul tavaliselt pole meeles liha süüa, siis ma olengi taimetoitlane.
"ma ei ole ju taimetoitlane!"
"väega hää! ma joba pelgsi, et sul ütskõrd käve siin üts ja sa olõt äkki timä järgi takan tegemä naanu."
see oli nii naljakas, et ma ei viitsinud pahandada.
järgmine kord.
No comments:
Post a Comment