3 mälestust vanaisast

vanaisa astus öösel täisriides minu tuppa, jäi seisma ja ütles:
"ma olen surnud."
vaatasin talle üllatunult otsa ning pöörasin pilgu tagasi aruandele.
"mida sa tahad?" küsisin otse. "ma teen tööd."
"ma olen surnud."
"äkki sa ei peaks siis enam nii palju ringi kolama?" proovisin vastu provotseerida.
"ma olen surnud."
"mine siis heida pikali!" hakkas see jutt mind tüütama ja ma lahkusin temast allkorrusele teed keetma.
"huvitav, mis tal hakkas. kas ta polegi täna voodisse saanud?" mõtlesin ukse vahelt tema magamistuppa piiludes. vanaisa pikutas aga teki all ja oli surnud.

* * *

vanaisa astus öösel täisriides minu tuppa, jäi seisma ja lausus:
"ma olen surnud."
"ahah." mulle tundus selline jutt maru veider.
"ma olen surnud."
"selge-selge!" no mida ta õige tahab?
"ma olen surnud."
"kuule! mida sa sellega öelda tahad?"
"et ma olen surnud."
"jah, ma mõistan, aga me oleme kõik sellest juba teadlikud. varsti saab sellest nüüd mis...? pea neli talve vist. me teame seda väga hästi."
"aa!" ütles vanaisa ja lahkus.

* * *

vanaisa astus keset ööd täisriides minu tuppa, jäi seisma ja sõnas:
"ma olen surnud."
"misasja?"
"ma olen surnud."
"oota mida? surnud? päriselt räägid või?" ehmunult vaatasin talle otsa ning pliiats kukkus laua alla.
"ma olen surnud."
"issand, millal siis? kas... kuidas see..."
"ma olen surnud."
"jah, jah, ma kuulsin ju!" hüüdsin meeleheites. " ära ütle seda enam! kohutav... issand, kui õudne! oh, see on nii kurb..." ja ma hakkasin kibedasti nutma.
vanaisa hakkas aga vaikselt nagu itsitama ja lausus: "aitab-aitab. ma tegin nalja."