läinud nädal oli raske. olid pisarad. need sulasid välja kuskilt igijääst. võib-olla aga pärinesid need ka dinosaurusteaegsest maa-alusest järvest ja imeti mingit sondipidi üles. igal juhul olid need iidsed. need olid esivanemate pisarad, mida me kanname edasi põlvest põlve ja pärandame oma lastele. nagu pärandustega ikka - jama ja paberimäärimist on palju. ükskõik kas sa tahad siis oma pärandust vastu võtta või soovid sa sellest lahti öelda. mina tegelen lahtiütlemisdokumentidega, sest seda vana läppunud vett ei jooks putin ka. selleks tuleb aga kogu pärandus inspekteerida. olen selle tööga sel aastal arvestanud.
ekspeditsioonid iidsete järvede juurde on väsitavad, aga ma tean, et lõpptulemus on seda vaeva väärt.
ja muidugi tuleb kasuks, kui mustrimurdmise perioodil on vanaemal meie mõlemi jaoks pudel endakorjatud palderjanijuurega käeperi. vanaisa oli selle taime leidnud lämmijärveäärselt poldrilt, kus me aastaid tagasi heina käisime tegemas.
No comments:
Post a Comment